19.3.07

meie igapäevane turvas II

turvaseaduse järgi on auastmeid, mille järgi kysisin viimati, kolm tykki. alt yles: valvetöötaja, turvatöötaja ja turvajuht. Grifs AG õlakute järgi ilmselt vastavad neile libareamees (puhas pagun), libakapral (yks pulk, aga see-eest lai) ja libaseersant (kolm pulka). Falckil kyllap tähistab turvajuhti kolmepulkse libaseersandi õlaku asemel kassikuldse metallist kotkakesega Meerika moodi libakoloneli õlak, tundub. juurdlemine jätkub.

oluline osa Falcki jalaväebrigaadist Maavallas tõmbas selga moondamisylikonnad ja teeb nyyd nägu, et nad on hoopis keskid teised, teiste eraldusmärkidega ja puha. Mammuti disaineri Martin Rästa kommenteerivad sõnad selle kohta olid kaunid:

“Ühisteenuste imago räägib mulle lihtsatest inimestest ja nende raskest tööst ja sellest, kuidas seda pisut valusat teemat (väiksed palgad jms) proovitakse veidi lõbusamaks muuta. Tore, et kontrollida ja trahvida saab ka ilma kotkaste, mõõkade ja paguniteta. Aga miskipärast meenub mulle võltsnaeratus ameerika sõbra näol, mis proovib öelda “Kõik on korras, mul läheb hästi”, aga ma ei usu seda.”

(Karin Paulus. Silmakirjalikult pehme Eesti. // Eesti Ekspress: Areen, 04.03.2007, lk B4)

12.3.07

dum Diane vitrea

Dum Diane vitrea
sero lampas oritur
et a fratris rosea
luce dum succenditur,
dulcis aura zephyri
spirans omnes etheri
nubes tollit;
sic emollit
vi chordarum pectora,
et immutat
cor, quod nutat
ad amoris pignora.
Letum iubar hesperi
gratiorem
dat humorem
roris soporiferi
mortalium generi.

O quam felix est
antidotum soporis,
quot curarum tempestates
sedat et doloris!
Dum surrepit clausis
oculorum poris,
gaudio equiparat
dulcedini amoris.

Morpheus in mentem
trahit impellentem
ventum lenem,
segetes maturas,
murmura rivorum
per arenas puras,
circulares ambitus
molendinorum,
qui furantur somno
lumen oculorum.

Post blanda Veneris
commercia
lassatur cerebri
substantia.
Hinc caligantes
mira novitate
oculi nantes
in palpebrarum rate!
Hei, quem felix transitus
amoris ad soporem,
sed suavior regressus
soporis ad amorem.
Ex alvo leta fumus
evaporat,
qui capitis tres cellulas
irrorat.
Hic infumat oculos
ad soporem pendulos,
et palpebras
sua fumositate
replet, ne visus
exspatietur late.
Unde ligant oculos
virtutes animales,
que sunt magis vise
ministeriales.

Fronde sub arboris amena,
dum querens canit philomena,
suave est quiescere,
suavius ludere
in gramine
cum virgine
speciosa.
Si variarum
odor herbarum
spiraverit,
si dederit
thorum rosa,
dulciter soporis
alimonia
post defessa Veneris
commercia
lassis captatur,
dum installatur.

O in quantis
animus amantis
variatur vacillantis!
Ut vaga ratis per equora
dum caret anchora,
fluctuat inter spem metumque dubia,
sic Veneris militia.

Carmina Burana 62

10.3.07

Põleva linna vari nimede saarel

„Ma pole sugugi kindel, et ma võin veel oma karja juurde tagasi pääseda,” ütles Pesaro piiskop Pietro Casarmana, kõige kaugem külaline, kes kuulus peapiiskopi vanade sõprade hulka. „Gradara lossi vari on juba ammugi päikese meie eest varjanud.”

Kõhnavõitu piiskop, kes vaevalt näis lugu pidavat pidulaua küllusest, kõneles heleda läbitungiva häälega, mis ei lasknud ta kõneoskust eriti mõjule pääseda. Varjatud muiged kaugemal istujate nägudel osutasid, et ta sõnu eriti tõsiselt ei võetud. Pigemini näisid nad arvavat, et ta sama hästi oleks võinud istuda Gradara vürsti lauas nii nagu ta Bolognas viibides oli Visconti poolehoidja Corinaldi külaline.

(ML 1992, lk 160)

Karolo Quarto




Püüdsin anda oma kodulinna hüvanguks kõik, mis mul oli. Ühe aasta kuulusin isegi üheksa mehe nõukogusse. Ma ei saa ütlemata jätta, et see aeg, mil meie linna juhtisime, oli kõige õnnelikum aeg paljukannatanud Siena aegade raamatus. Muidugi on alati olnud neid, kes ei ole rahul, aga me püüdsime olla nii õiglased kui vähegi võimalik. Seda võib näha sellestki, et meil oli keisri täielik usaldus. Keiser Karl võib olla küll nõrga käega ja nõrga loomuga, aga et ta on tark ja õpetatud mees, seda tunnistavad kõik. Seda näitab seegi, et ta kunagi ei seganud ennast meie asjadesse, isegi siis mitte, kui seda vaja oleks olnud. Sest Itaalia linnade vahel kohut mõista ei soeta kohtunikule mitte ühe vaenlase, vaid kaks. Ja et temast polnud meile seda abi, mida olime lootnud – sellest pettumusest peame omal jõul üle saama. Tal polnud ju siin midagi võita, ja targasti tegi ta, kui läks tagasi Böömimaale oma raamatute juurde. Sienat aidata – see on nagu sõelaga vett kanda.

Kui keiser esimest korda Sienasse tuli, võtsime teda vastu suure pidulikkusega, nagu see on kohane linna kõrgeimale suveräänile. Meil oli põhjust talle seekord tänulikud olla, sest keisri sõjamehed Malatesta juhtimisel olid aidanud aadlike mässu maha suruda. Ka minule sai kord osaks au osa võtta pidusöömaajas Salimbeni palees. Nagu alati, kordasime ka siis vana tõde, et Siena alati on olnud kõige keisritruum linn kogu Itaalias. Õpetatud mehed, kes tunnevad vanu kirju, rääkisid sellest, kuidas täpselt sada aastat tagasi oli Sienat viimati külastanud keiser, kes oli veel üsna noor. Õigupoolest polnudki ta veel keiser, vaid noor prints, kes oli teel Rooma, et seal keisrikrooni võita. Temast loodeti palju, sest ta oli kuulsast Hohenstaufenite soost. Seekord olid need paavstid, kes võitlesid keisrite vastu. Saja aasta jooksul muutub palju siin maailmas, ja nüüd polnud see enam gibelliinide aadlipartei, kes keisrit vastu võttis, vaid linna vabad kodanikud, kes ise oma kätega oma kätega endale igapäevast leiba teenisid. Ja paavst ei olnud enam Roomas, vaid kaugel Avignonis, kus ta polnud muud kui Prantsuse kuninga vasall.

Tegelikult ei ole nüüd enam ei keisrit ega paavsti. Keiser istub oma lossis pimedal Böömimaal ja paavst saadab ainult oma prantslastest maksunõudjaid, keda alati isegi Rooma sisse ei lasta. Ainult Toskaanas on kõik vanaviisi, linn võitleb linna, partei partei vastu.

Seda jutustas, rääkis ja pajatas Siena Katarina vend Bartolomeo aastal 1367 või 1368 Karl Ristikivi „Mõrsjaliniku” teise osa III peatüki lehekülgedel 126–127 Tallinna 1992. aasta editsioonis.

7.3.07

Hõbepurjedega laev ehk Mida rääkis endine Paleologoste keiserlik kroonikakirjutaja Nikeforos vürst Lorenzost

Olen oma pika elu jooksul nii palju õelust, toorust ja rumalust näinud, et mulle tundus suisa uskumatu, et võis leiduda selline vürst, liiati veel Õhtumaal, millest seni ainult halba olin kuulnud. Aga kõige rohkem üllatas mind vürst Lorenzo suur teadmistejanu. Sest kuigi ta võitluses serblaste vastu suurt vaprust üles näitas, ei olnud need vanad rüütlivoorused, mis olid talle kõige iseloomustavamad, vaid ta ärgas vaim, mis tahtis tungida kõigi asjade sügavaima põhjani. Ja kuigi ta oli elavalt huvitatud kõigist vanadest asjadest – ta on lasknud uurida oma suguvõsa ajalugu viimse peensuseni, ja on selge, et ta põlvneb ühest Karl Suure paladiinist – on ta pilk samal ajal suunatud tulevikku ja ta tahab katsetada kõike uut. Nagu isegi oled tähele pannud, on see laev ehitatud hoopis teisiti kui tavalised sõja- ja kaubalaevad. Kui ta soovis laeva, mis oleks sobiv pikaks sõiduks, ei pannud ta paljuks kulusid, et tuua laevaehitajad Portugalist, keda pidi salaja maalt välja toimetama. Mida sa aga vahest ei tea, on see, et laev on varustatud lasketorudega, kus kasutatakse seda musta pulbrit ehk tulerohtu, mis alles viimasel ajal on sõjapidamisel tarvitusele võetud ja mille plahvatus saadab kuuli kaugemale kui kõige tugevam viskemasin.


Tema Hiilguse, Spalato ja Ragusa vürsti
Lorenzo di Sciarra merereis
Allotriasse
ehk
Imede saarele,
aga peamiselt selle senitundmatu saare ja sealse
rahva elu-olu kirjeldus, mille oma Kõrge Isanda
ja Heategija armulikul loal ja õhutusel on üles tähendanud
Niccolo Casarmana Genovast.
A. D. 1348


Tsiteeritud väljaandest

Karl Ristikivi
„Imede saar“
Eesti Kirjanike Kooperatiiv
Lund 1964
lk 35

4.3.07

hea kõrvale lugeda

Mika Waltarit soovitatakse lugeda. originaalis. täitsa hea mõte ja plaan.
selleks tuleb Elsingisse raamatupoodi minna ainult. ja enne luuret teha.
täpsem soovitus oli siuke:

* "Sinuhe" (Aaviku tõlge)
* "Turms, surematu" (Aaviku tõlge; Uno Liivaku tõlge)
* "Mikael Hakim" (Kaire Puumetsa tõlge)
* "Fine van Brooklyn" (Endel Mallese tõlge)
* "Jumalad tantsivad mäetippudel"
* "Imeline Joosef" (Andres Lepa tõlge)