osta oma hobusele soomekeelne tekk!

miks, oh miks kyll reklaamib Google mulle soome keeles hobusetekke?

maksavad 23–171 Euroopa rubla, odavama jaksaks seega täitsa osta.

nädala kantseliitlik mõttetus

selle nädala kantseliitliku mõttetuse auhind läheb fraasile "Valmistada ette ajurünnak kaasamaks prominentsemaid liikmeid tegevusse". palju õnne.

vau ja auli ristand

päeva lind: vaul, kes on vau ja auli ristand. veelind, suure laia uhke sabaga, mis plärts vett laiali pritsib.

esimene pääsuke ja valge vares

päeva vanasõna:

parem esimene pääsuke peos kui valge vares katusel.

(Punane Pilvelõhkuja)

Poisikõsõ "Tii päält iist!"

Johtu eelä üüse minemä Tondi huulitsat piteh kodo poolõ ni näie üte väräti pääl silti PURÕJA PINI. Ma kõgõpäält imehti tuud veidokõsõ, a sõs tull´ miilde, õt esiki Talnah eläs võrokõisi ni setokõisi, olõ sjood kiilt tah liinah ka kõnõlda saanu. Lätsi sõs edesi, jäie kõndmisõ pääle nälätsest ni astse sisse Statoili bensujaama, õt säält midägi süvvä saia. A päält haukamisõ ostsõ Poisikõisi plaadi “Tii päält iist”.
No kullõ sjood ni märgi, miä tä om ni midä arvada. Kats asja tulõ miilde. Kõgõpäält tuu, õt Tarto Kaitsõliidul sai ildaaigu ütesäkümmend aastakka täüs ni minevä puulpäävä peeti tuuperäst Riia mäe pääl är üts pido. Johtu esiki sinnä. Näüdäti kindralit ni tõisi korgid ni madalid ohvitsiire. A kõgõpäält tull´ iks pukki üts lutõri lipnigutärniga papp, kiä kõnõl´ kõgõpäält eishindäst, sõs viil säidsmest as´ast ni lõpust võtsõ lausu “Mi esä, kiä sa olõt taivah”-palvõt. Ni mul on tuu palvõga sääne asi, õt seenimaani tiiä-i ma kimmähe sjood teksti eesti keeleh, a egä kõrd, ku ma tuud kullõ, nakas ta mu pääh juuskma liivi keeleh. A mille? Selle, õt ku ma ütesä aastakka tagasi liivi kiilt opsõ, sõs oll´ tuu palvõ üts edimäidsi asjo, midä ma liivi keeleh paprõ pääl näie. Päält tuud lausuti tuud liivi pühhi aol põimukuu edimädse pühäpäävä Ire kerkoh Liivi rannah Kuramaal. Ja no omgi jäänü, õt õga kõrd tulõ “Mi esä” palvõ mullõ kõgõpäält liivi keeleh miilde.
Tõõnõ asi, miä miilde tull´, om tuu, õt ku mi tüült inemiisiga kävemi sjoo aastaga põimukuu lõpuh Saarõmaal üte toimõndaja sünnüpäivä pidämäh, sõs naksõ rahvas õdagu laulma. Kitarr oll´ ka, täüsmäng. Midä sõs laulõti? Terminaatori laulõ ni egäsugumaidsõid tõisi ütesäkümnendide aastagide aol raadjost kuuldu laulõ, säändsid laulõ, mink tegijä omma kimmähe teedä. Kuiki mul olõ-i kunagi joht olnu üttegi Terminaatori kassetti vai lassõrtsõõri, avasti ma imõhteh, õt ma tiidse sõnno külh ni mõistsõ poolõ laulu üteh laulda. Vaihõpäält om iks mõni sõna meelest lännü, a tuu vasta saa-i joht. Mõnõ lauluga oll´ esiki nii, õt ütski es tiiä õigõhe ni jäi laulmalda.
A midä om kõgõl tuul tegemist Poiskõisi plaadiga? Tuu plaat om küländ noide tõisi muudu, midä bensujaamah müvväs. Sült, nigu üldäs, võetas tuntuisi laulõ ni tetäs maakeelidse variandi. Õga pallo muud vaiht olõki-õi päält tuu, õt seto- vai võrokeelidside sõnnoga, mink Merca, Rahmani Jan vai Mäeots esi tennü omma. Mõni tükk om häste ka vällä tulnu, a kuiki pall´o plaadi päält kullõlda jaksa-i. Sõs ma märgegi, õt kõgõ parem viis tuud asja pruuki om sõna är oppi ni eis laulda tõõnõkõrd. Laulu omma tuntu: näütüsest egäveste haljast jäänü “Alice”, midä egäüts om raadjost kuulnu inämb, ku jaksas, ni Rahmani sõnno pääle “YMCA”, mink uma variant om Poisikõisil häste vällä tulnu (“Pühä sõda! Om taa sõda mi jaos.”).
Tuu om vahtsõmbidõ võrokeelitside ni setokeelitside laulõga piäaigu kombõst joba saanu, õt noid eis lauldas. Aapo Ilves om säändsid pall´o tennü. Lõkõride edimädse plaadi pääle panti Merca tettü “Hiro”, minkäst om kõgõ vahtsõmb Setomaa hümn saanu. Pulga Jaanist ma kõnõlõki-i joht, selle et timä “Tulõ aga tulõ” om egaleütele tutva. Lassõrtsõõri lätt vaia õnnõ nii kavva, kooni küländ pall´o inemiisi sõnno pääst tiidvä.
Tähendäs, väega hää, õt sjooh keeleh sülti ka om ni esieränis hää om, õt tuud õgast Statoili bensujaamast üüse osta võit. Säändsid asjo võinu esiki inämb olla.

ungari maffiast ei saa keegi aru

kui itaalia maffia midagi ytleb, kuulavad kõik sõna.
kui ungari maffia midagi ytleb, ei saa keegi aru.

nali, mille olla rääkinud Ungari suursaadik György Nanofsky.

Karl Ristikivi, kirjanik ja kylmutustraaler

YRO toidu- ja põllumajandusorganisatsioon FAO teab: aastal 1993 oli Eesti kalandusettevõtte Ookean valduses kylmutustraaler Karl Ristikivi. ehitatud aastal 1971 (nimed võivad laevadel vahetuda tiheminigi kui omanikud, ärge imestage), tyyp Pioner Latvii. Majakovski tyypi laevu oli Ookeanil ka paar tykki, need on ka kaugsõidukylmutustraalerid, aga pole nii võimsad. Ookean läks kunagi mõni aasta hiljem hingusele, mäletaksin justkui. koolipoisina käisin nende kontorist iga päev mööda.

leidsin siit. paremini pääseb ligi siit.

vana Kreutzi mälestuseks

Miks on mõnikord raske lahkuda, kuigi me teame, et üsna varsti tuleme jälle tagasi? Miks on mõnel päeval see vana maailm oma vigadest ja valudest hoolimata nii kaunis, et meil hakkab päris südapäeva ajal lausa kahju? Kes teab! Kuski üsna meie lähedal, ajas või ruumis, juhtub vahest siiski samal ajal midagi, mida me ainult ei ulatu nägema, aga mida me siiski kuidagi tunneme. Sellesama meelega, millega me usume ka imesid, kuigi me neid ei näe.

Karl Ristikivi
Ei juhtunud midagi
Vahemäng sügisest kevadeni
Orto, Vadstena 1947, lk 255–256

ajateenija ja kaitseliitlane: vana nali

pannakse ajateenija ja kaitseliitlane kõrvuti kongidesse. kummalegi antakse kongi kaasa ainult yks tennisepall, muud mitte midagi. terve tennisepall. järgmisel päeval minnakse vaatama ja otsitakse kinnipeetavad ja kongid läbi.

mis selgub? ajateenija kongis on ainult pool tennisepalli, pool on kaduma läinud. ajateenija ei tea midagi. kaitseliitlase kongis on kaks ja pool tennisepalli. kaitseliitlane ei tea midagi.

Haige Mõistuse Syndikaat väljas!

osundan Haige Mõistuse Syndikaadi pressiteadet, mis teatab uue uudisteagentuuri synnist.
lugege ka nende uudiseid, syndikaat.blogspot.com

Eesti meediamaastikul toimus maalihe

Täna alustab tööd uudisteagentuur Haige Mõistuse Syndikaat. Selle soliidse, rahvusvahelise haardega meediaasutuse eesmärk, pyydlus ja paleus on edastada inimestele ja massiteabevahenditele õigeaegset, täpset ja tõetruud infot selle ning teistegi maailmade asjadest nii, nagu nad tegelikult on. HMSis töötavad professionaalid mitme maa ja mere päält, kel silma mõnda seletab. Kõik selle räägivad nad ka ilustamata edasi, tuues tarbijani jõhkra elutõe ta bizarsemais ja elulisimais vormes, nagu seda ei tee ykski teine infoallikas. HMS on ainus uudisteagentuur Idamere ja Baltimaade vahel, kes kannab teadmisteallikalt kokku kõik teated loomulikust ja yleloomulikust maailmast ning nendevahelistes pragudes peituvaist vangladimensioonidest.

Ainsa teenusepakkujana kuulub HMSile oma turusegmendis loomulik monopol ja synniõiguse alusel ka liidrikoht. Lyhiajaliseks eesmärgiks on HMS võtnud haarata endale Oliver Kruuda pisikese meediaimpeeriumi turuosa, mööduda lugejate arvult peagi Postimehest, Äripäevast, Maalehest ja Hesarist (kokku) ning saavutada kõrgeim loetavus ymberkaudseis regioonides Iirimaast Pluuto ja Rohanini.

Haige Mõistuse Syndikaat kuulub sajaprotsendiliselt kodumaisele kapitalile.

HMSi struktuuris on veel mõningaid vakantse. Eriti oodatud on korrespondendid, kuid ruumi on ka mõnele regulaarsele kaastöölisele. Kui näed, kuuled, puudutad, haistad või maitsed midagi, mis sinu arvates vääriks õilistamist HMSi kaubamärgiga, ära pelga - tule ja siruta meie kitsale, ent libedale teele oma käsi! Kaastööd ja CVd saada aadressil: hmsyndikaat ätt gmail.com.

hirm on väike-surm, mis toob kaasa täieliku arutuse

Mina ei pea mitte kartma.
Hirm on arutapja.
Hirm on väike-surm, mis toob kaasa täieliku arutuse.
Ma pööran näo oma hirmu poole.
Ma lasen sellel minna enesest läbi ja üle.
Ja kui see on minust möödunud, siis pööran oma sisemist silma, et talle järele vaadata.
Seal, kuhu läks hirm, pole midagi.
Ainult mina jään alles.

I must not fear.
Fear is the mind-killer.
Fear is the little-death that brings total obliteration.
I will face my fear.
I will permit it to pass over me and through me.
And when it has gone past I will turn the inner eye to see its path.
Where the fear has gone there will be nothing.
Only I will remain.

BG litaania hirmu vastu

tule haigeid uudiseid kirjutama!

kallis lugeja,

kindlasti oled lugenud minu päevikust uudiseid merekuninga sinistest taksodest, maagiliste illusioonidena töötavatest taksodest, heroiini vedavatest bätmäni nukkudest, ajakatkestusest ja muudest haigetest asjadest, mida tegelikult olemas olla ei tohiks, aga mis sellegipoolest ronivad Vangladimensioonidest kohale ja hakkavad oma tundlaid Sinu meeles liigutama.

kui ka Sind sellised asjad meie või võõra reaalsuse ning meediumidega kokku puutudes tabavad, jaga oma probleemi. me leiame lahenduse: need painajad tuleb yles kirjutada ja blogosfääri laiali paisata, et nad seal vääriliselt paljuneda ning levida ja pahaaimamatuid lugejaid nakatada suudaksid. meie päralt on tulevik. the empires of the future are the empires of the mind, nagu ytles vana seniilne Winston Churchill.

Haige Mõistuse Syndikaat ootab regulaarseid ja produktiivseid kaastöölisi, et iga päeva rikastada roheliste, triibuliste, roosade, oktariinikarva ja teismaailmsete fantoomide, kimääride ja peemotitega. anna endast teda mulle või Oobile.

ei sõjale = lauamängud

Orkuti imedest. näen mina, et on olemas kogukond nimega EI SÕJALE!, hyyumärgiga ja suurte tähtedega. logo peal mingi briti või prantsuse automaatrelv, siuke, millel pystolkäepide on sihtmärgi pool salve. (võib-olla mingi eril33t-FAMAS – vaata pilti –, aga võib ka mõni Pakistani või India raud olla, need teevad kah siukesi.) olen tykk aega neid imestanud, kui olen pildi pealt näinud, kahtlemata on leidlik panna salv kaba koha peale, mis teeb relva yldiselt lyhemaks, sest pikk relv, eriti kui ta kaba ei paindu kokku, on rist ja viletsus seljas ja rinnal kanda, pealegi läheb leegisummuti ja halva õnnega vintraudki mulda ja pori täis. teine lahendus, nagu meie armas Galil demonstreerib, on panna kaba hingede peale, nii et teda saab pöörata ette. teeb relva seljas lyhemakski kui selle ylaloleva.
olen vabariigi kaitsejõududega piisavalt palju ja kaua seotud olnud ja varemgi olen olnud ysna sõjavastane. ytleme, et Šveitsi koolkonnast (ei tea, kas keegi teine seda ka nii nimetab ja see ei puuduta Šveitsi vasakpoolseid ega sealset kommunistlikku parteid või kes tahes neilt Kominternis istus või istub), et kõige tõhusam sõjavastane on selline, kes suudab tõhusalt juhtida tankitõrjejagu ja tunneb tankide nõrkusi, meie kontekstis seega T-72 ja T-90 omi. olen kuulnud piisavalt sõjavastast juttu ohvitseridelt ning lugenud yhelt mõõgateralt kyllalt tihti sinna ruunikirjas kirjutatud Vanema Edda värsse "ekslik on inimene, // kes arvab end elavat igavesti, / kui väldib võitlust; / ei raugaeast leia ta eal // seda rahu, / mis odade antud" (see on Haavamaalist, Odini õpetussõnadest inimestele, Rein Sepa tõlge).
nii et jah, sõtta sattuda ma ei taha. ja ärgu ta tulgu meie õue alla. selle vastu aga annab igasugu asju ette võtta: Soome praegune sõjavägi on Euroopa suurim, rääkis Luttwak, kui pidas loengut vanas Kaitseliidu majas Tartus, mis praegu on koduks peale Tartu maleva
ka Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustele ja Balti Kaitsekolledžile. on minu sygav veendumus, et kui sõjavastast asja ajavad inimesed, kes vastikusest karjuma hakkavad, kui neile automaatrelv puhastada ja õlitada antakse, ei omanda see sõjavastane asi tõsiseltvõetavust. vaadake Reformierakonna plaani kohustuslik ajateenistus kaotada: saavad meedias pidevalt peksa kolonelleitnant Leo Kunnase ja teiste mundrikandjate käest. ei ole tõsiseltvõetavad, ei ole. sõjavastased suudavad vaielda nendega, kellele meeldib arutada M16 ja AK-47 puuduseid-eeliseid, yksnes siis, kui tunnevad sõjandust, taktikat, strateegiat ja geopoliitikat piisavalt hästi, et produtseerida usutavaid ja asjalikke vastuargumente.
nägin yhes maakeelses listis mõni aeg tagasi (umbes sel ajal, kui Hispaania Iraagist omad väed tagasi tõi), kuidas entusiastlik hispaania filoloog fleimis oma sõjavastast asja. kyllap luges hispaania ajakirjandust ja oli kenasti indoktrineeritud. oli halb lugeda argumenti "hispaania sõdurid ju TAPAVAD Iraagis inimesi – ega Eesti sõdurid saa seal midagi muud teha", sest ise olin samal ajal lõpetanud Kunnase "Viivu pikas sõjas", hakka siis niukesele seletama, et põhiliselt patrullivad, põhiline oht on IEDd ehk tee peal lõhkevad konservipurgid või pinnasesse kaevatud lõhkeseadeldised, mis raadio teel aktiveeritakse, kui sõjaväemaastur selleni on jõudnud, et põhiline andmine käib sunniitide ja šiiititde vahel (mille peale too oli juba öelnud, et on neokolonialistlik arvata, et iraaklased ise pole demokraatiaks ega oma riigi oma näo järgi kujundamiseks võimelised), et eestlasi tuntakse parimate jalaväelastena suurelt osalt seetõttu, et nad räägivad kohalike inimestega. isegi kui lähevad nende maju läbi otsima ja paratamatult tõlgi kaudu, aga siiski kohtlevad kohalikke nagu inimesi. ja et eestlased on meisterläbiotsijad, yle normi hoitavate relvade leidjad (norm on yks AK-47 pere kohta enesekaitseks, tänavale ei tohi vist temaga kah minna): "kui eestlased ei leia midagi, siis ei olegi midagi", nagu ytleb ameeriklaste vanasõna. jne.
aga lubatu juurde tagasi. nimetatud EI SÕJALE! kogukonna liikmeks pääseb ainult pärast seda, kui kogukonna administraator on sind heaks kiitnud. põhimõttelise sõjavastasena (olen nõus sõja vastu isegi relva kandma ja olen seda tegelikult ka teinud; märksõna: heidutusefekt, seletus: kui sõja pidamine mõne riigi vastu läheb arvutusi mööda liiga kalliks, on tõenäosem, et poliitikud jätavad selle mõtte teostamise teiseks korraks) andsin avalduse sisse. see rahuldati, nagu arvata oligi. klõpsan mina siis lingile, mis peaks mind kõnealusesse kogukonda viima ja satun kogukonda nimega Board games. seos on huvitav ja kummaline, umbes nagu sõja ja jalgpalli vastastikune asendatavus. tegelikult iseenesestmõistetav. lauamängude vastu pole mul midagi, olen mänginud paar korda "Republic of Rome'i" ja tegelt võiks kunagi "Arkham Horrorit" mängida, mille Udutondi käest hiljuti ostsin. isegi "Riski" vastu pole mul kuigi palju, sest olen teda vähe mänginud, "Troonide mängust" rääkimata. laisa inimese drägun, mille juurde annab iseenesest spontaanselt rolli mängida niikuinii. siiski, sõjavastased polnud järsku hakanud lauamänguaustajateks. kuskil oli lihtsalt vale link sattunud, sest esisõjavastane on yhtlasi esilauamänguarmastaja.
aga jah, elu ongi jabur. teine elu virtuaalsfääris seda jaburam.